Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtt Internetivabaduse koalitsiooni konverentsil Swissotelis

1604853_10152206475758778_7726199599966899646_n
Meid, demokraatlike riikide üleilmse võrgustiku kodanikke, ühendavad valguskaablid ja arvutid, kuid ennekõike usk üksikisiku vaimu ja vabaduse pühadusse. Need on väärtused, mida me peame universaalseks.

Rääkides vabadusest ja demokraatiast peame me silmas tervikut: vabu ja õiglasi valimisi, õigusriiki, kohtusüsteemi sõltumatust ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamist. Tänapäevases digiühiskonnas, mis on tegelikult vaid umbes 20 aastat vana, kuulub sellesse tervikusse lahutamatult ka vaba internet.

*

Esimene püsiühendus mitme omavahel suhtleva arvuti vahel – ARPANET – loodi 1969. aastal. See juhtus pärast seda, kui paar noort arvutigeeniust leiutas TCP/IP protokolli. Üks neist noortest arvutigeeniustest pole tänini muutunud ja ta on täna siinsamas – Vint Cerf, üks interneti isadest. See eksperiment nimega ARPANET oli aluseks internetile, nagu meie seda täna tunneme. Tavainimeste kasutatav internet, mis on meile kõigile kättesaadav, on olemas olnud vaevalt 25 aastat.

Siiski on infotehnoloogia ja interneti kasutamise hüppeline kasv nüüdseks meie ühiskonda nii suurel määral muutnud, et me ei kujuta oma elu ilma nendeta enam ettegi. Kujutlege, et teil poleks mobiiltelefoni, arvutit või iPadi. Meie tänane digimaailm on niivõrd erinev kõigest varem olnust, et on õigustatud rääkida revolutsioonist, nii nagu oleme 150 aastat rääkinud tööstusrevolutsioonist. Internet mõjutab meie kultuuri, majandust, mõtlemis- ja suhtlemisviisi ning riigivalitsemise ja rahvusvaheliste suhete arendamise viisi.

Kuna kõik, mida me oma igapäevaelus teeme, sõltub üha enam internetipõhistest süsteemidest, muutume aina kergemini haavatavaks küberrünnakute, -spionaaži ja küberkuritegevuse suhtes. Et selle kõigega toime tulla, tuleb digiajastul ümber mõtestada mõned meie ühiskonna põhimõisted, nagu eraelu puutumatus, läbipaistvus ning avaliku ja erasektori suhted.

Marshall McLuhan ütles 1960. aastatel, et me elame globaalses külas. Televisiooniajastul kirjutades pidas McLuhan silmas seda, et maailma eri paigus toimuvad sündmused, näiteks Vietnami sõda, jõuavad meie kõigi elutuppa ja seega meie teadvusse. See metafoor oli siiski puudulik. Oma elutoas võisime jälgida, mis toimub mujal, ent jäime ise anonüümseks. Meid ei näinud keegi. See oli passiivne, ühesuunaline vaade ja seega ei olnud see veel küla.

Internetitehnoloogia on seda täielikult muutnud. Nüüd elame tõepoolest globaalses külas. Valitsused, Google’i otsingud, nutitelefoni rakendused ja krediitkaardi kasutamine muudavad inimese avatud raamatuks, täpselt nagu mõnes 17., 18. või 19. sajandi külakeses. Kõike saab välja uurida ja mõnel juhul ongi kõik kõigile teada. Arvestades arvukaid teoseid, mis 20. sajandil kirjutati nende kohta, kes lahkusid oma külast ja kolisid linna – tänapäeval on igal ühiskonnal hulk kirjandust, kus inimesed räägivad oma külast või väikelinnast suurlinna põgenemisest –, mõtlen vahel, kas kunagi hakatakse samasuguseid kujunemisromaane kirjutama internetiajastu kohta.

Jälgimine – selline nagu 1948. aasta romaanis “1984” kirjeldatud kahesuunaline televisioon – on nüüd võimalik igas arvutis või iPadis, kui te just kaamerat kinni ei teibi. Mobiiltelefonid on ühtlasi mikrofonid, ning annavad teavet ka inimese asukohast. Suur Andmekogu teab ja oskab teie kohta järeldusi teha oluliselt rohkem, kui kunagi suutis Suur Vend.

Tekkinud olukorra kirjeldamiseks võiksime kasutada Thomas Hobbesi käsitlust loodusseisundis valitsevast anarhiast, kus kõik sõdivad kõigi vastu. Keegi ei ole kaitstud ja igaühel on võimalik saada teavet teise inimese eraelu kohta. Seda kõigi sõda kõigi vastu kasutas Hobbes selleks, et õigustada korraloomist valitseva monarhi poolt – ja midagi sellist oleme täna jälle kuulma hakanud. Demokraatlikes riikides tugineme aga John Locke’i lahendusele, mis seisneb valitsuse ja rahva vahelises lepingus. Demokraatlikes riikides on selline leping kõigi valitsuse ja kodanike vaheliste suhete aluseks.

Kuna kübermaailmas pole veel Locke’i lepingut sõlmitud, seisame praegu silmitsi probleemidega, mis hõlmavad näiteks lastepornograafiat, valitsuste jälgimistegevust ja internetiotsingute kasutamist äriühingute poolt. Seetõttu on taas käimas laialdane arutelu teemal, mida liberaalses demokraatlikus riigis on võimalik ja mida tuleks teha ning mida ei tohiks teha selle äärmiselt võimsa tehnoloogiaga, mis meie käsutuses on. Niisiis, me elame Hobbesi maailmas. Me vajame digiajastu Locke’i ja Voltaire’i.

*

Küberohtudega ja üleilmse interneti regulatsiooni puudumisega on põhjendatud ja õigustatud küberruumi kontrollimist ja reguleerimist, info vaba leviku piiramist ning interneti vestfaliseerimist. Ma kasutan Vestfaali rahust lähtudes sõna “vestfaliseerimine” ja mitte “balkaniseerimine” esiteks seetõttu, et “balkaniseerimine” on sisutühi ja ka solvav termin. Olulisem põhjus on siiski see, et mõne riigi arvates tuleks igal valitsusel lubada reguleerida interneti kasutamist oma riigis vastavalt 1648. aasta Vestfaali rahu põhimõtetele, millega pandi alus tänapäevasele riiklusele ja mille kohaselt on kõik, mida valitsus oma riigi sees teeb, lubatav.

Vestfaali rahuleping omakorda põhines 1555. aasta Augsburgi usurahul, mis kehtestas põhimõtte “Cuius regio, eius religio” – kelle riik, selle religioon. See lepe oli katse lõpetada kolmekümneaastast sõda ja selle tulemusena sündis sadu riigikesi, igaühel oma põhimõtted. Nüüd tuleks kasutada väljendit “Cuius regio, eius internet” või, kui olla tähenärija, siis “Cuius regio, eius rete” – kelle riik, selle võrk. See, kes valitseb, määrab interneti sisu. Religiooni asemel on nüüd internetivabadus, justkui oleks usk sõnavabadusse mingi sektantlik nähtus. See ei saa olla lahendus.

Paraku kasutatakse ka hiljutisi paljastusi valitsuse jälgimistegevuse kohta ettekäändena internetikasutuse vestfaliseerimiseks. Vestfaliseerimine algas juba ammu: Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu kohtumistel 2012. aastal õnnestus selle põhimõtte lubamist napilt vältida, kuid seda kättemaksuhimulisemalt püütakse seda nüüd läbi suruda. Mitu autoritaarset ja repressiivset režiimi soovivad sidusrühmade paljususel põhineva ja ICANNi juhitud interneti haldamise mudeli asendada esmapilgul süütuna näiva valitsustevahelise haldamise mudeliga. Kas me tõesti tahame, et internetti hakkaksid reguleerima sellised autoritaarsed režiimid, mida me maailmas tänapäeval näeme? Mina ei taha.

Kuigi turvalisust tuleb kahtlemata tõsiselt võtta, ei või turvalisust kasutada ettekäändena sõnavabaduse piiramiseks. Küberjulgeolek ei saa põhineda ülipiiravatel õigusaktidel, mis annavad trumbid neile, kelle väärtushinnangud on täiesti teistsugused, kes vähimalgi määral ei austa inimväärikust ega sõnavabadust või kes soovivad lämmatada või piirata vaba eneseväljendust “riikliku julgeoleku” nimel.

Me näeme tänapäeval omamoodi Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrget ühelt poolt internetti tsenseerida ja piirata soovivate riikide ning teisalt sõnavabaduse universaalseid norme ja mõtete takistamatut levikut toetavate demokraatlike riikide koalitsiooni vahel. Ühel pool on need, kes eelistaksid riikide reguleeritud internetti, ja teisel pool need, kes soovivad asjakohaste sidusrühmade hallatavat internetti. See on digiajastu üks suurimaid rahvusvahelisi poliitilisi vastasseise.

Vabadus ja turvalisus ei pea tingimata üksteist välistama; interneti turvalisus on täieliku internetivabaduse üks eeltingimusi. Eestis oleme suutnud saavutada tasakaalu turvalisuse ja vabaduse vahel, pakkudes avaliku ja erasektori e-teenuseid turvalise isikutuvastuse alusel. Tunneme uhkust, et oleme Freedom House’i järjestuses maailmas internetivabaduse valdkonnas esirinnas – me olime aastaid esimesed, kuid siis möödus meist Island. Meie muutunud halvemaks – Islandil muutus olukord paremaks. Samas on meil e-valitsemise süsteem, mida ka NSA ei suuda lahti murda: RSA 2048 krüpteering, mida me kasutame, on meile teadaolevalt siiani murdmatu.

Oleme uhked ka selle üle, et kuulume internetivabaduse koalitsiooni, mis praegu ühendab 23 sarnaseid põhimõtteid jagavat ja edendavat riiki – siinkohal tahaksin veel kord tervitada Jaapanit ja Moldovat.

See koalitsioon sündis Euroopas kolm aastat tagasi Haagi deklaratsiooni alusel. Tollal olid selle eestvedajad aafriklased (Kenya ja Tuneesia), nüüd on juhtimine taas Euroopas ja me anname selle peagi üle Mongooliale. Täna on siia kogunenud inimesi ligikaudu 60 riigist, et kaasa mõelda ja konverentsi sõnumid oma koduriikidesse viia. Seega võib põhjendatult väita, et internetivabaduse koalitsioon on tõeliselt üleilmne algatus, mida tuleb kuulda võtta.

Meil on väga hea meel, et Eesti on viimase aasta jooksul andnud oma panuse koalitsiooni põhimõtete edendamisse. Töörühm, kes koostas mõne tunni pärast vastu võetavad soovitused, tegutses neli kuud ja koondas sidusrühmi 21 riigist. Oluline on meeles pidada, et internetivabaduse koalitsioonis on peale valitsuste esindatud ka vabaühendused, ettevõtjad ja mõttekojad. See on tõeline alt üles suunatud organisatsioon, millel on reaalsed võimalused maailmas midagi muuta.

See dokument peegeldab üksmeelt mõningate peamiste põhimõtete suhtes, mida need 23 riiki oluliseks peavad. Kõige tähtsam on kindel usk vaba interneti vajalikkusse.

Soovituste aluseks on inimõiguste universaalsuse põhimõte: kõigile inimestele, olenemata sellest, kus nad elavad, tuleb tagada samad õigused ja vabadused. Nagu märgiti koalitsiooni sünnitunnistuses, tuleb inimestele väljaspool internetti kuuluvaid õigusi kaitsta ka internetis. Riikides kehtivad erinevad õigussüsteemid, kuid internetivabaduse koalitsioon esindab rahvusvahelisi põhimõtteid, mida peaks saama üldiselt kohaldada ja riiklikul tasandil rakendada kõigis riikides.

Olenemata sellest, mis ettekäändeks tuuakse, ei lähtu internetile juurdepääsu piiramine ja sisu tsenseerimine peaaegu kunagi inimeste turvalisuse tagamise vajadusest. Sagedamini ja iga päev aina enam tehakse seda autoritaarsete ja ebademokraatlike valitsuste turvalisuse tagamiseks.

Näiteks oli Egiptuse valitsuse reaktsioon massimeeleavaldustele 2011. aastal interneti ajaloos enneolematu. Seni oli mõnes riigis rahutuste ajal piiratud juurdepääsu uudistele ja sotsiaalvõrgustikele või siis juurdepääsu välismaalt. Egiptuses lülitati mitmeks päevaks välja kogu internet ja kohalikud mobiilsideteenused, mistõttu inimesed ei pääsenud ühelegi veebilehele ja nad ei saanud isegi mobiiltelefoniga sõnumeid saata.

Internetivabaduse koalitsioon on vastu kõigile katsetele piirata väljendusvabadust, eriti internetis kasutatavat väljendusvabadust. Samal ajal peame olema ausad ja tunnistama, et viimased uudised NSA ja sarnaste organisatsioonide väidetava jälgimistegevuse kohta eri riikides muudavad avatud interneti kaitsmise keerulisemaks. Seegi on üks küsimus, millega internetivabaduse koalitsioon peab tegelema, esitades lisaargumente vaba interneti kaitseks. Me oleme ju näinud, et Snowdeni paljastusi on paljud kasutanud õigustusena internetivabaduse piiramiseks – ma ütleksin, et teatud määral isegi kahjurõõmsalt. Tegelikkuses ei ole neil kahel asjal kuigi palju ühist, kuid avalikkuse silmis ei ole vahe sageli selge.

Lõpptulemusena tuleb meil leida tasakaal turvalisuse, eraelu puutumatuse ja teabe vaba liikumise vahel. Just seda püüdis John Locke 300 aastat tagasi teha. Me peame pakkuma usaldusväärseid teenuseid; me vajame läbipaistvust ja avatust, et tekitada valitsuste ja kodanike vahel usaldust. Lisaks peame mõisteid nagu eraelu puutumatus, konfidentsiaalsus ja sõnavabadus, eriti anonüümne eneseväljendus, ümber mõtestama ja uuesti läbi mõtlema, sest need kõik on tehnoloogia kaudu leidnud uue sisu.

Mõtlejal ja ansambli Grateful Dead laulutekstide autoril John Perry Barlow’l oli õigus, kui ta ütles 1996. aastal oma “Küberruumi iseseisvuse deklaratsioonis” valitsuste poole pöördudes: “Teie õigusmõisted, nagu omand, väljendusvabadus, identiteet, liikumine ja kontekst, ei kehti meie kohta.” (Lisaksin, et sellest loetelust puudub eraelu puutumatus.) Tal oli rohkem õigus, kui me arvatagi oskasime, sest praegu ei kehti liberaalse demokraatia aluseks olevad õigusmõisted digimaailmas tõepoolest “meie” kohta – ja see “meie” võib tähendada teid, maffiat, valitsust või lapsi, kes ei kanna veel täiskasvanu vastutust. Vabadustel ja õigustel on tõeline sisu vaid vastutuse ja kohustuste kontekstis nii internetis kui ka väljaspool seda.

Turvaline ja vaba internet ei ole vaid elustiili küsimus. Internet ergutab majanduskasvu ja arengut. Alates 1980. aastatest on see paisunud üleilmseks võrgustikuks, mida kasutab ligi kolm miljardit inimest. Suur osa maailma kaubandusest ja suhtlusest toimub interneti kaudu. Juurdepääs internetile on nüüd üks peamisi arengut tagavaid vahendeid. Prognooside kohaselt tuleb järgmine miljard kasutajat arenevatest ja arenguriikidest. ÜRO 2015. aasta järgses arengukavas tunnistatakse uute tehnoloogiate ja e-teenuste tähtsust. Eriti oluliseks peetakse aga interneti praeguste aluste – avatud standardite ja detsentraliseerituse – säilitamist.

Et käsitleda uusi küsimusi ja probleeme, mis on esile kerkinud seoses võrgustiku enneolematu kasvu ja üleilmastumisega, kutsus ICANN eelmisel sügisel kokku üleilmse interneti haldusmehhanismide ja koostöö kogu, mida mul on au juhatada. See kogu on määratlenud interneti haldamise kümme põhimõtet, mille hulka kuulub inimõiguste tagamine.

Ühtlasi toetab see internetivabaduse koalitsiooni keskset eesmärki, mille järgi peaks internet olema kogu maailmas üks, mitte killustatud või vestfaliseeritud. Freedom House’i teadete kohaselt ei liigu maailm kahjuks ühtselt suurema vabaduse ja inimõiguste universaalse tagamise suunas. Freedom House’i raporti “Freedom in the World” kohaselt oli 2013. aastal maailmas 88 vabaks liigitatud riiki, mis esindavad vaid 45% maailma 195 riigist ja veidi üle 2,8 miljardi inimese, kes moodustavad 40% maailma rahvastikust. Esialgsest teabest Freedom House’i 2014. aasta raporti kohta, mis käsitleb poliitiliste õiguste ja kodanikuvabaduste tagamist maailma eri riikides, võime järeldada, et 2014. aastal halvenes vabadusega seotud olukord kaheksandat aastat järjest ja see kehtib ka internetivabaduse kohta.

Kuid sellest aastast on ka positiivseid märke, ja internetivabaduse koalitsioon on vahend, mis võimaldab seda suundumust maailmas muuta. Internetivabadus toetab vabadust füüsilises maailmas. Koalitsioon peab oma tegevust jätkama, sest see on alles alguses. Internet on meie tulevik. Mida kiiremini me tagame, et põhimõtted vastaksid tegelikkusele ja vastupidi, seda parem. Tänan teid tähelepanu eest ning loodan, et veedate siin meeldivalt ja ennekõike kasulikult aega.

Profile photo of Toimetas: Lauri Kreutzwald

Toimetas: Lauri Kreutzwald

I call myself a graphic designer first and foremost, if only to impress the girls, yet I have skills and passions in many areas of computing, internet, programming, design, usability and troubleshooting. Okay, I lied a little. I'm not passionate about troubleshooting but I seem to have a mind that's tuned to that sort of thing. The bit about impressing girls is true though. It happened once...

You may also like...